Teatan, et veebilehel nimega Shutterfish on üleval ka meie näitust tutvustav nupuke. Klikake ekraanivaatel ja uurige lähemalt.
Lisaks on Tallinnas (otseloomulikult) avatud üks huvitav näitus:
*Laura Toots
Distant pieces (no big stories nowadays)
Tallinna Linnagaleriis
Harju tn 13
K-P 12-18
Näitus on avatud 28.01-14.02*
Pildistas: Laura TootsLaura Toots on noor kunstnik kes 2008. aastal lõpetas Eesti Kunstiakadeemia Fotoosakonna ning õpib praegu samas magistrantuuris, viibides 2009/2010 vahetusüliõpilasena välismaal nii Norras kui Soomes. ”Distant pieces” on üldse tema esimeseks isiknäituseks. Kõiki tema seniseid teoseid iseloomustab intiimne ja poeetiline autobiograafilisus ning pole erandiks siin seegi näitus.
Oma meetodit kirjeldab ta ise järgmiselt: ”Aastaid tagasi taipasin, et fotokaamera abil (selle taga olles) olen ma ära lõigatud hetkel toimuvast ning pean seda sündmust hiljem enda jaoks tehtud pildi abil (moonutades? ilustades?) välja mõtlema. Pildistamine lõikab mind läbi valitud ava ja vastava säriaja pikkuselt ära maailmast/ kindlast hetkest”.
Samadelt alustelt läheneb ka käesolevale projektile, mis koosneb fotoseeriast ja videoinstallatsioonist: ”Perekondlikult/autobiograafiliselt baasilt tekkinud ideede ja mälestuste hetkeliseks realiseerimiseks loodud miniskulptuurid/vormid uuesti pildistan üles, et need alatise pildina mulle alles jääksid. Fotograafia on tihti lõpptulemus. Aga ka kogumise ja tutvustamise viis...”
Üheks keskseks küsimuseks Tootsi loomingus on küsimus jutustamisest, mismoodi on võimalik kunstivahenditega jutustada lugusid ilma lülitumata ilmselt tema jaoks lihtsama vastupanu teena näiva video-dokumentalismi või mängufilmi maatriksisse: ”Tegelen lihtsate tööriistade ja -materjalide (kanaarikollased post-it paberid; mälestused vanemate kunagistest/võimalikest hiigelrollidest; sõbra rinnakarvad, karamellikommid; vihmavesi..) abil situatsioonidega ning lugude jutustamisega. Personaalsed performansid ja lühilood.”
Paratamatult tekivad lugudesse muudatused ja liialdused, ühel hetkel muutub talle endalegi keeruliseks mõista, kas ta kasutab oma perekonda, või mängib üksnes ideega perekonnast. Neid vaatepunkti muutusi (kui ka inglise keelseid pealkirju) tingis kunstniku eemalolek kodust vahetusõpingute ajal, mis jätkuvad ka sel poolaastal. Neid muudatusi käsitleb ta omalaadse "remondina" vahetus lähiümbruses, kus ta nüüd korraks tagasi on. nagu ta ise kommenteerib:” Säärased nihked tekitavad olukordi sinna, kus neid (tegelikult) ei ole - mängin skulptuursete ideedega, mängin vanade mälestuste ja tulevaste unistustega, hellitan mingeid lugusid enda sees, mis keerlevad kordumiste ja ühiste kogemuste ümber. Võib-olla on need isegi asjad/olukorrad, mida tunneme ära ilma, et need oleks meiega tegelikult juhtunud.”
Oma meetodit kirjeldab ta ise järgmiselt: ”Aastaid tagasi taipasin, et fotokaamera abil (selle taga olles) olen ma ära lõigatud hetkel toimuvast ning pean seda sündmust hiljem enda jaoks tehtud pildi abil (moonutades? ilustades?) välja mõtlema. Pildistamine lõikab mind läbi valitud ava ja vastava säriaja pikkuselt ära maailmast/ kindlast hetkest”.
Samadelt alustelt läheneb ka käesolevale projektile, mis koosneb fotoseeriast ja videoinstallatsioonist: ”Perekondlikult/autobiograafiliselt baasilt tekkinud ideede ja mälestuste hetkeliseks realiseerimiseks loodud miniskulptuurid/vormid uuesti pildistan üles, et need alatise pildina mulle alles jääksid. Fotograafia on tihti lõpptulemus. Aga ka kogumise ja tutvustamise viis...”
Üheks keskseks küsimuseks Tootsi loomingus on küsimus jutustamisest, mismoodi on võimalik kunstivahenditega jutustada lugusid ilma lülitumata ilmselt tema jaoks lihtsama vastupanu teena näiva video-dokumentalismi või mängufilmi maatriksisse: ”Tegelen lihtsate tööriistade ja -materjalide (kanaarikollased post-it paberid; mälestused vanemate kunagistest/võimalikest hiigelrollidest; sõbra rinnakarvad, karamellikommid; vihmavesi..) abil situatsioonidega ning lugude jutustamisega. Personaalsed performansid ja lühilood.”
Paratamatult tekivad lugudesse muudatused ja liialdused, ühel hetkel muutub talle endalegi keeruliseks mõista, kas ta kasutab oma perekonda, või mängib üksnes ideega perekonnast. Neid vaatepunkti muutusi (kui ka inglise keelseid pealkirju) tingis kunstniku eemalolek kodust vahetusõpingute ajal, mis jätkuvad ka sel poolaastal. Neid muudatusi käsitleb ta omalaadse "remondina" vahetus lähiümbruses, kus ta nüüd korraks tagasi on. nagu ta ise kommenteerib:” Säärased nihked tekitavad olukordi sinna, kus neid (tegelikult) ei ole - mängin skulptuursete ideedega, mängin vanade mälestuste ja tulevaste unistustega, hellitan mingeid lugusid enda sees, mis keerlevad kordumiste ja ühiste kogemuste ümber. Võib-olla on need isegi asjad/olukorrad, mida tunneme ära ilma, et need oleks meiega tegelikult juhtunud.”
Pressiteate koostas
Anders Härm
Lisainfo
Tel 6442818
anders@kunstihoone.ee
www.kunstihoone.ee
Näitust toetab Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium
foto: *Laura Toots* "By making it, it cannot be real", 2009
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar