Tahan teile tutvustada üht omamoodi huvitavat tehnikat fotode tegemiseks.
Ilmselt märkab selle blogi lugeja, et ülemisel pildil on midagi justkui "valesti". Ehk teisisõnu: ise oma fotokaga tehes päris selliseid pilte niisama lihtsalt teha ei saa. Tõsi, esmapilgul võib jääda arusaamatuks, mis konkreetselt selle pildi erisuguseks teeb, aga katsun seda järgnevalt seletada.
Nimelt, kui tähelepanelikumalt vaatate, on ülemine pilt erakordselt detailiderikas. Selgelt on näha heledate pilvede eri toonid, aga samas on hästi eristatavad ka pimedas toas oleva kardina detailid. Tavalise kaameraga sellist pilti teha pole võimalik, kuna fotosensor või film niivõrd suurt dünaamilist diapasooni ei oma. Isegi inimsilm ei suuda korraga selgelt eristada niivõrd eri tugevuselt valgustatud piirkondi. Fotoaparaadid kas suudavad teha hea pildi pilvedest ja jätta toa detailid alasäritatuks või siis vastupidi - salvestada tuba kogu oma värvides, kuid jätta õuepiirkonna ülesäritatuks.
Alasäritatud pilt
Ülesäritatud pilt
Kui on aga ikkagi soov sellist suure dünaamilise ulatusega fotot kunstlikult teha, siis tuleb appi arvuti. :) Nimelt tuleb kõigepealt teha samast motiivist mitu eri pilti. Näiteks säriaegadega 1/125, 1/250 ja 1/500. Muud seaded tuleb jätta samaks. Sellisel juhul on esimene pilt pisut ülesäritatud ja toob välja valgustamata piirkondades olevad detailid ning viimane pilt pisut alasäritatud, mis võimaldab saada selgeid toone heledatest piirkondadest (nt pilved). Paljudel kaameratel on isegi spetsiaalne funktsioon - nn bracketing -, mis võimaldab need kolm pilti kohe üksteise järel ära teha, ilma et peaks vahepeal päästikut lahti laskma.
Kui nüüd neid kolme pilti oskuslikult kombineerida, saamegi huvitava pildi, kus selgelt on esile toodud kõik detailid nii varju- kui valgustatud piirkondades. Käsitsi oleks sellist kombineerimistööd keeruline teha ja seepärast on juba loodud erinevaid tarkvarasid, mis meid abistavad. Võtmesõnaks on siin HDR, mis tuleneb ingliskeelsetest sõnadest High Dynamic Range. Kui netist selle lühendi järgi otsida, leiab mitmeid programme. Näiteks pidavat olema säärane funktsioon juba ka Adobe Photoshop CS2-s sisse ehitatud, aga ise ma katsetasin programmi nimega PhotoMatix.
Ei hakkagi siin pikemalt eriti kirjutama, kuidas protsess täpselt käib, vaid jätan asja huvilistele endale järele proovida. Väga hästi on HDR-piltide tegemisest räägitud selles artiklis: http://www.guyjbrown.com/articles/hdr-nov06.pdf
Pealegi ei ole ma ise seda tehnikat veel eriti praktiseerinud (lugesin HDR-i kohta esimest korda alles nädal tagasi), kui välja arvata see koduaknast tehtud pilt.
Igaks juhuks seletan omalt poolt veel ära mõne mõiste, mis võivad alguses segadust tekitada:
HDR-fail - Fail, mille iga piksel sisaldab väga detailselt värvi- ja heledusinfot. Kuna monitorid ei võimalda nii detailselt infot esitada (ka neil puudub vajalik dünaamiline ulatus), siis tavaliselt need failid ei sobi otse monitorist vaatamiseks (need on liiga tumedad) ja seepärast tuleb ekraanile kuvamiseks läbi teha nn "tone mapping" protseduur. Nende failide avamiseks on vaja spets-programme.
Tone mapping - see on teatud algoritmil põhinev teisendusprotseduur, mis võtab ette HDR-faili ja arvutab iga piksli kohta välja, kuidas teda ekraanil kõige parem on kuvada (millise heledusega). Kuna algoritme on erinevaid, siis mõned neist annavad parema ja teised halvema resultaadi. Resultaadi saab salvestada mõnda üldtuntud pildiformaati - nt JPG-sse.
Jõudu katsetamisel!
HDR-pilte Tallinna vanalinnast: http://nagi.ee/photos/danielraja/sets/74183/?picture_type=s&start=0
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar